Traditsiooniline käsitöö on üks vanimaid lumesaabaste valmistamise meetodeid, kusjuures protsess viiakse läbi peamiselt käsitsi, samm-sammult. See algab materjalide valikuga; kvaliteetset naturaalset nahka ja karusnahka peetakse lumesaabaste parimaks tooraineks. Järgmisena luuakse mustrid, mis joonistavad papile saapa kuju, mis on seejärel mallidena taldade, vooderdiste ja isolatsioonikihtide meisterdamisel. Sellele järgneb nende mallide järgi valitud materjalide lõikamine, misjärel komponendid kokku õmmeldakse, tallad kinnitatakse ja karusnahk kinnitatakse paika.
1. Kinnitus (viimase sisestamine): Kinga viimane sisestatakse pealisesse. See peab olema paigutatud nii, et jala esiosa oleks tasane ning esi- ja tagaosa oleksid ideaalselt joondatud – ilma nihkumise, väände või moonutusteta – tagamaks, et pealis vastab täpselt viimase kujuga. Selle protsessi käigus tuleb erilist tähelepanu pöörata jala esiosa keskjoonele. Kingaliistusid on erinevat tüüpi konstruktsiooniga, näiteks ühes tükis, kaheosalised, hingedega (avatava ülaosaga) ja vedruga. Kui viimane on korralikult sisestatud, asetatakse pakiruum kuju seadmiseks küttemasinasse.
2. Liimi pealekandmine: Liim kantakse pealse alumisele servale ja tallale. Liim tuleb kanda ühtlaselt piki perimeetrit, tagades sujuva, pideva joone ilma tühikute ja ebakorrapärasusteta.
Liimid (jalatsite valmistamise liimid) jagunevad lahustipõhisteks ja lahustivabadeks. Traditsioonilised õlipõhised (lahustipõhised) liimid kasutavad orgaanilisi lahusteid, samas kui veepõhised polüuretaanliimid (PU) on keskkonnasõbralikumad; viimane võib aga pakkuda väiksemat nakketugevust ja vähenenud hingavust. Lumesaabastes kasutatakse peamiselt PU-põhiseid liime ja GCR-poogitud kloropreen (neopreen) liime.
Enne liimi tallale kandmist tuleb kasutada "praimerit" (raviainet). See aine toimib sillana, konditsioneerides talla pinda, et hõlbustada paremat nakkumist. Väga oluline on valida õige krunt, mis põhineb konkreetsel materjalil – olgu selleks PU, PVC, kumm, EVA, TPR, nailon või õlitatud nahk. Vale praimeri kasutamine muudab protsessi ebaefektiivseks. Sõltumata tüübist tuleb kruntvärvil lasta täielikult kuivada; vastasel juhul võib sellel olla vastupidine mõju. Krundi kuivatamine kuumusega on veelgi tõhusam. Vahustatud tallad tuleb enne liimi pealekandmist lihvida (lihvida). Kui välistalla materjal on liiga pehme, tuleks liimile lisada kõvendit (kõvendit), et suurendada talla jäikust – tavaliselt kontsentratsioonis 3–5%.
Liimi pealekandmise tehnikad hõlmavad kraapimist, rullimist, lohistamist, määrimist ja harjamist. Tavaliselt töötavad operaatorid välja pintsli eelistatud külje, konkreetse pealekandmismeetodi ja järjepideva liikumissuuna. Harja spetsifikatsioonide valik varieerub olenevalt inimesest ja konkreetsed harjad võivad olla suured või väikesed, pikkade või lühikeste harjastega. Nende vastupidavuse tõttu eelistatakse musti sigaharjaseid. Mõned eelistavad lõigata harjased tasaseks servaks, teised ümaraks või nurga all; "Parimat" kuju pole olemas – õige valik on lihtsalt see, mis tundub kõige mugavam ja võimaldab tõhusat ja kvaliteetset tööd. Liimi kandmisel püsivale servale (jalatsi pealse servale) kasutage tõmbeliigutust: rakendage nimetissõrmega jõudu, hoides samal ajal randmet rippumas, tagades ühtlase surve ja sujuva ja pideva tõmbe.
3. Talla kinnitus (tuntud ka kui "talla sidumine") hõlmab välistalla ühendamist jalatsi pealse osaga. See protsess nõuab eesmiste ja tagumiste keskpunktide täpset joondamist, ühtseid veerisid ja kahepoolset sümmeetriat. Välistald ei tohi olla väändunud ning sellel ei tohi olla nähtavaid liimijääke ega tühimikke.
Temperatuuri reguleerimine on kriitiline. Seadeid tuleb kohandada lähtuvalt tootmisliini pikkusest ja konveieri kiirusest, samuti pealse ja välistalla spetsiifilistest materjalidest. PU-liimi (kingsepad nimetavad seda sageli "valgeks liimiks") puhul on temperatuurivahemik 5–150 kraadi. Poogitud kloropreenliim (tuntud kui "kollane liim") nõuab madalamat temperatuuri seadistust; kui temperatuur on liiga kõrge, siis liim "sureb" (kaotab oma sidumisomadused). Talla kinnitamisel peab liim olema piisavalt kuiv, temperatuur mõõdukas. Kui liim ei ole kuiv, on side nõrk ja pressimisel võib tekkida "nöörimine" (liim, mis venib filamentideks). PU-liimi kasutavate TPR-välistaldade puhul põhjustab liiga madal temperatuur nõrga sideme (tald võib kergesti maha kooruda), samas kui liiga kõrge temperatuur võib põhjustada välistalla deformeerumist või servade väljakukkumist pressimise ajal. Kui kasutate väikest kuivatusahju, laske peale kantud liimil õhu käes kuivada 8–16 minutit, et veenduda, et lahustid on enne liimimist aurustunud.
Tööstusterminoloogias viitab "nihe" (või *kun* hiina keeles) keskpunkti kõrvalekallet. Kui keskpunkt nihkub sisemise pahkluu poole, nimetatakse seda "sisemiseks nihkeks"; kui see nihkub välimise pahkluu poole, on see "välimine nihe". Kuna viimase põhja keskjoon on siseküljel lühem ja laiem ning välisküljel kitsam ja pikem, on parem kasutada "sisemist nihet" kui "välist nihet". Keskpunkt peab olema täpselt joondatud; vastasel juhul on järgnevad toimingud keerulised. Talla kinnitamise ajal peab kogu kontaktpind olema liimiga liimitud. Kui välistald on pealisest veidi suurem, "näpi" välistald pealse poole; kui välistald on veidi väiksem, siis "näpi ülaosa" välistalla poole. Lõpuks suruge vööst (jalatsi kaare/vööpiirkond) kinni jäänud õhk välja, et õhurõhk ei lõhuks kandmise ajal sidet. 4. Pressimine: asetage kinga koos välistallaga pressimismasinasse. Pressimise kestus peaks olema 5–8 sekundit, rõhuga 20–40 kN. Kasutage EVA välistaldade puhul suuremat survet; TPR välistaldade puhul hoidke survet mõõdukana, et vältida servade nihkumist (libisemist). Pärast pressimist viiakse jalats kuju seadmiseks jahutusmasinasse.
5. Viimane eemaldamine: eemaldage jalatsi viimane osa jalatsite küljest; see lõpetab talla kinnitamise protsessi. Meeste jalatsite puhul peab 90-kraadise koorimiskatsega mõõdetud sideme tugevus olema vähemalt 5,4 kN/m.
